Tommy Hellsten "Teadja"
Mõningaid meenutusi..
.."See pole vastuolu.Nii see sünnibki, see sünnib meis endis.Meie laseme sel ilmale tulla.Sinus kirjut, meis juhtub.Selline ongi loomisprotsess.Meil pole vaja pürgida lõpptulemuse poole, luua endale graafik ja tunda, et meil on vähe aega.Meil pole aega üldse ja sellep ongi meil seda lõpmatult."
"Nüüd ma ei mõista.Kuidas saab meil samal ajal olla aega lõpmatult ja üldse mitte?"
"Kui mõistame , et olemegi juba kohal, siis me elame siin ja praegu, mitte kuskil tulevikus, nt ajas, kui raamat valmis on.Niipea, kui me seda mõistame, elame igavikus, aga igavikus aega ei ole.See lihtsalt puudub sealt ja seda pole kuidagi võimalik mõõta.Kuidas mõõta seda, mida pole olemas?"
"Aga kuidas võiksime elada igavikus, kui elame ajas?"
"Just see ongi suur eksitus.Sellep inimesed ongi läbi põlenud, haigestuvad ja surevad enne oma aega. Lõpptulemusel pole tähtsust. Aga sellel, mis juhtub enne, on tähtsust. See, mis juhtub enne lõpptulemust, on suurem kui lõpptulemus. Seda nim eluks"
"Aga kas elu ei tähenda siis millegi taotlemist, millegi poole pürgimist?"
"Miks see peaks seda tähendama? Kas elu pole juba iseeneset suur saavutus ja eesmärk?"
"Aga kui elust eemaldada eesmärgid ja nende poole püüdlemine, mis siis järele jääb?"
"loovus."
"Kas keegi pole millegi taotlemine?"
"Niipea, kui inimene on intensiivselt loovas olekus, kaob tal põhjus aega mõõta. Tal puudub aeg, ja just seepärast on tal lõputult aega. Lihtne, kas pole?"
"See ongi just ns lihtne, ära tee seda keeruliseks. Kas sa pole siis kogenud kirjut või loengut pidades, et aeg kaob? Tundub, nagu eksist vaid see raamat või see loeng. Oled isegi kasut väljendit "minus peetav loeng" Kas see pole seesama, millest ma räägin?"
"Pöördume korra veel korraks tagasi. Kust tuleb see kiire? kas sul on aega sellest pikemalt rääkida?"
"Aega, mul pole aega.."
"Ja sellep on sul aega lõputult?"
"Meie kultuuris elavad kõik efektiivsuse krambis ja saavutamise palavikus, mõõdavad aega oma hinge hinnaga ja tõdevad iga päev, et aega pole piisavalt. Kuidas saab selles kult elada ilma aja mõisteta ja lasta asjadel lihtsalt juhtuda? On see võimalik?"
"Kogu kult on illusiooni kütkes. Oleme kaotanud ära võime olla, paneme asjad juhtuma, selle asemel, et vaadata, mis tahab juhtuda."
"Kuidas on võimalik teada seda, mis tahab juhtuda?"
"Seda teab vaid see, kes armastab. Ainult armastus on piisavalt alandlik, et tunda ära, mis tahab juhtuda. Kui kaotad armastuse, kaotad ka võime loota. Kui sa ei looda, võtad asjad enese hallata ja paned need vägisi juhtuma. Sina kutsud seda enesekesksuseks ja see ta ongi"
"Kas sa ei näe siin seost sellega, et meie kult suurem osa inimesi näivad läbipõlenud"
"Läbipõlemine seisneb selles, et ei elata igavikus, vaid ajas."
"Kui sa elad ajas, oled võtnud asjad omaenese juhtida ja kujutad ette , et tuleb olla efektiivne ja saada midagi tehtud. Siis sead sa endale ülesande, et teatud eesmärk peab olema täidetus selleks ja selleks ajaks. nii ongi kiire loodud. Tulemus on tähtsam , kui protsess. Sama on öeldud ka Uues Testamendis, ei midagi uut."
"Kui otsid taevariiki , elad igavikus. Siis ei ole aega olemas, inimene elab pühas nüüd-hetkes, täiuslikus loomises. Selline inimene järgib armastust ega pürgi millegi erilise poole. Ta teeb seda, mida armastus temas teha tahab. Protsessi lõpptulemus on tagajärj loovale teole, armastusele. See pole inimese saavutus , see on kingitus. Loovale inimesele antud kingitus."
"Meie vastutusel on protsessis osalemine. Jumalal on asjade suhtes igaviku perspektiiv, ning kuna kõigi asjade lõpptulemus on tema vastutusel , ei tarvitse meil muretseda , millise tulemuseni jõuame. Oleme vabad elama ja looma. Kas pole imeline?"
"Võime olla muretud, kas nii?"
"Just nii . Mitte miski siin ilmas ei saa lõpl valmis. Igaviku perspektiivist lähtudes ei saa seega olla sellist asja , nagu kiire. Kõik muutub ja areneb pidevalt, selleks muutumiseks ja arenemiseks kulub igavik, see ei lõpe iialgi. Selles igavikus elame juba praegu."
"Aga me elame ajas"
"See ongi see pettekujutlus, kõige kurja juur. Me ei ela ajas, elame igavikus. Meie kehad , tõsi küll, elavad ajas, kuid me pole mitte kehad , vaid midagi muud. Kas mäletad , kes ütles"kes minusse usub, elab igavesti"? Kas ei mõelnudki ta just seda? See, kes elab igavikus, ei saa surra, sest surma pole olemas."
"Nüüd lähed sa liiga religioosseks, sellist juttu olen varemgi kuulnud ja see ärritab mind, anna andeks. See lubab rohkem, kui suudab tegelikkuses anda. See jääb teooriaks?"
"Oled sa kunagi katsetanud teooriat praktikas?"
"Mis mõttes katsetanud?"
"Kui muudad oma mõtlemisviisi, muudad vähehaaval käitumist. ja kui muudad käitumist , muudad vähehaaval tundeid. Muutud muretuks. Elad igavikus. Tee vaid seda, mida armastus sinus teha tahab ja jäta muu. Tee nii ka meie raamtuga. Küll sa näed, et see tuleb ilmale, sest ta tahab seda."
jne-soovitan lugeda kuumalt:)