Tühjus karjub maailmale, sa oled nii masendav, see maailm.Tühi armastusest.

Ma ei tea, kas seda tunnen ainult mina.Aga tunne on nõme, otseselt öeldes nii masendav ja rõhuv.Ometigi peaks ma olema õnnelik, et homme on viimane päev koolis.Ja ma ei ole õnnelik.Hoopis on tühjus-tühjuse järel. Ma ei saaks öelda ka, et see oleks nüüd ebanormaalne, sest ei ole ju.
Masendus, seda on näha isegi läbi naerusilmade.Kõik tundub nii tühi ja odav.Nii fake.Olen jäänud aina kaugemale oma Loojast.Ma ei tea, ma ei ütleks selle peale, et ma ei taha.Pigem. et ma ei oska. Ometigi on see nii lihtne, et öelda:"Sa oled kallis"
Loodan, et homme pp-l (jeeiii just nimelt, see on homme) laabub midagi.Ma saan asjad selgeks, selle masendava kaja välja, mis hüüab mu nime öeldes:"Sa ei ole midagi väärt"
Tühjus.
Ei see ei ole üks masendav blogi, see on tegelt üks tühjuse sissekanne, mida ma tunnen praegu.