Ma istun ühel toolil, millel ma pole ennem istunud.
Ma jätan sinna alles mõned mõtted, et teinekord istudes sinna minna ja tuletada nad meelde.
Lootes, et keegi tuleb ja istub mu kõrvale, kuulab mu muresid ja jagab enda omasid ka minuga.
Ma kuulan sellel toolil muusikat, mis mind innustab olema kurb või rõõmus.
Ma jätan sinna toolile oma mõtted ja hirmud ja nii saabki sellest toolist mälestus mu peas kui toolist, kes kannatas mu vead.Vaikus-paneksin ma sellele toolile nimeks, sest nii on kõige parem.
Ta ei räägi seda kellegile, isegi ei sosista.
No comments:
Post a Comment