Mis ma siis ka siia kirjutan.
Kirjutan sellest kui siiber mul tegelikult on elust.Ei mitte oma elust vaid sellest nõmedast maailma elust.keegi ei tea,kes ta tahab olla, me oleme kõik nii huvitatud teiste arvamusest, et unustame end ära.Kes me üldse oleme? Kas mitte Jumala teos? Mhm Jumala teos, ag miks see kena maal või pilt petab meid endid.Me ütleme ja teeme, nutame ja naerame aga siiski ei saa me aru, mis ta on, kes tahan mina olla.Järsku tuleb kuskilt suurem laine, sa tahad seal surfata kui äkki tunned, et upud.Upud oma unistustesse kuna piirid tunduvad ületamatud.See kunstiteos, mis pidi olema ilus, pidi tegema ja muutma maailma ilusaks, viljade eest hoolitsema.See on hakanud seda hoopis reostama.
Kas selle jaoks me olemegi loodud, aina halisema ja haletsema, selle jaoks, et korra tunda ja loobuda.Unustada ja mõelda ajast kui ainuke roheline väljapääs. Aga mis ootab meid seal väljas, kus tundub vabadus tõelisena. Tulevad mängu hirmud ja nii me siis oleme ja võitleme hirmude ja kartuste eest.Vanadus kohutab mind, kohutab ka äkki sind.Maailm ma olen väsinud su kiirest tormakusest, sa ei tea ise ka mida sa tahad ja mida sa tegelikult vajad.
Mhm olen viimasel ajal jäänud maha usurongist, mis mind kutsub.Ma ei oska minna sinna peale täielikult, ma ei saa aru.See maal........ Keerulised ajad, mitte et ma oleks õnnetu, lihtsalt ma olen, upun lainetesse.Unistused-maailm tahab mult neid ära võtta.Olukorrad, situatsioonid.
Kõik on kuidagi nii korrapäratu, salgav ja kinnihoidev.Murda läbi tahan ma köidikust ja saada tunnet sisse, mis ütleb mulle ükskord lause"Ma tean,et ma tean" kerge, ma lihtsalt tean.
Sellega läheb veel aega.Bla bla aeg, aeg ja aeg.
Jään ootama sind mu AEG.
