Vaba päev=selfie päev :)

Ei tea, kas keegi on veel selline nagu mina. Ma mõtlen, et vahel meelega võtan aega, et end nats üles vuhvida ja siis palju toredaid pilte teha. See on ju tegelt täitsa lõbus, mixida stiili, make-upi ja juukseid omavahel. Muidu vabal ajal ei kanna eriti krohvi, võib öelda, et pole juba mitmeid kuid kasutanud iga päev suurt kihti puudrit ja selliseid toredaid asju. Ma arvan, et asi on selles, et tunnen end üpris enesekindlana nüüd ilma meigita. Nii hea on olla selline nagu ma olen.  Aitäh Issi taevas, et oled andnud mulle mu enesekindluse tagasi, sest kunagi olin väga häbelik tüdruk, kuid see on õnneks juba vaikselt haitumas. Vahel lausa teen komplimente täiesti võõrastele inimestele tänavatel, no kui miski meeldib, siis peab ikka ju avaldama arvamust. Tehke komplimente ;) Tsaukii.

Üle aasta.

16. oktoober saigi aasta täis.
Naljakas on see, et sain oma uue viisa kätte samal päeval, kui see lõppes.
Rõõm rõõmuks.
Kurbus tuli peale, kui paar päeva tagasi kukkus vette mu uus, armas ja kallis telfu (iPhone 5s).
Vähe ei ole nutnud ja mõelnud, et oh kui vaid juhtuks ime ja see hakkaks jälle tööle, rahast on kahju ju, samuti kurb, kui su unistusest saab lihtsalt asi, millel pole enam funktsiooni.
Mh, oleks see vaid siis esimene kord, aga ei, ennemgi on mu telefonid vette kukkunud ja seal kauem ligunenud, nimelt HTC kukkus vette lausa 2. korda ja see ikka töötab vapralt edasi :)
Igatahes viisin selle täna firmasse, kust selle ostsin ja nende ainuke soovitus oli, et tuleb osta uus, 500 eurot vastu taevast, jee. Ei mingit kindlustust ega valuraha. Vot siis. Viisin teise kohta ka, kus parandatakse telefone. Uudiseid väga palju pole sellest kohast, rohkem kui et mobla on võetud tükkideks ja liguneb alkoholis või nii, et võtta ära mustus, rooste-täpselt ei teagi. Hoian mõtteid heal lainel, et Äkki töötab. Pean võib-olla ostma uue ekraani ja aku, aga no vähemalt vähem, kui uus mobiil. I need some luck, please Daddy.
Omadega olen ikka veel Queenslandis, Gympie linnale lähedal. Praegu eriti midagi suurt oma eluga ei tee. Teen vabatahtliku tööd 2x nädalas Gympie erilises koolis (kus lapsed on füüsilise või vaimse puudega). Pole veel palgalist tööd leidnud, kuna ootasin oma 2. aasta viisat, kuid nüüd saab rohkem ringi vaadata ja lõpuks see leida. Ausalt öeldes pole töö leidmine üldse kerge siin, vaadates oma elu pealt, siis räägin täitsa tõtt. Usun, et siiski õnnistused hakkavad tulema, kuid peab tunnistama, et nii raske on vahel, et olen mitu korda mõelnud pakkida asjad (lausa täna olid need mõtted peas), et seada end Eesti poole, mitte et Eestis nüüd lihtsam oleks, aga seal on ju sõbradki, pere ja venna.
Vahel oleme ikka väga kõikuvad, eks näeb kui kaua ma siin vastu pean niimoodi ilma töö ja uue elukohata.
Peab ikka mainima ära, et pole nüüd oma juukseid värvinud juba aasta, küll on ikka hea tunne. :) Ei allu provokatsioonidele, isegi kui juuksevärv ütleb midagi muud :D

Pean vastu, pean vastu.
Tänan tähelepanu eest .

Ausalt ja siiralt

Sellest on möödas terve igavik, kui siia oma mõtteid välja puistasin.
Ma lihtsalt kopeerin siia kirja oma sõbralt, kellele vastasin suurelt ja ausalt, kuidas mul tegelikult läheb ?

Farmikad

See on meie endi tehtud kiik

Hobune, kes rändab vabaduses, kes pole kellegi oma ega kellegi alluda. Spirit of freedom.

Sunshine Coast

Õnnelik ja rahulolev selfie

Jumala rahu

"See kaua oodatud kirjake.

Piinlik on mõelda, et pole sulle juba nii ammu kirjutanud, aga tõsi ta on, et pole sulle nüüd üle kuu vastanud midagi, sest minu elus on palju muutusi olnud, mida ma isegi ei mõista.
Igatahes juhtus, et olin vahepeal Sydney lähedal (Scone) farmis, kus töötasin hobustega. Sain seal olla ainult 3, päeva, kui mind visati ühel hommikul välja (kell 8.00 hommikul pidin oma asjad pakkima ja suunduma 12.00 rongile, tunne oli nagu küüditamise ajal vanasti, mis siis et ma sellel ajalei elanud :D ). Ega mul ei jäänudki muud üle kui, et minna kurbuses, teadmata kus lõpetan õhtu. Kuid mu Taevane Isa teadis, kuidas mind lohutada, nii kohtusingi ühe tüdrukuga bussis, kelle kõrvale maha potsatasin, saime jutule ning pajatasin talle oma kurvast juhtumist. Ta pakkus mulle lahkesti paar ööd enda juures ja selle aja jooksul leidsin endale uue töö, et oma viisa lõpetada Queenslandis, kuhu mu süda tegelikult salamisi igatseski minna. Jutuga edasi minnes, vallandati mind, kuna ma polnud piisavalt hea ratsutaja selles hobuse farmis. Olen siin olles ka kord lennukist maha jäänud, mis oli Sydneys, kuna hilinesin oma lennule transpordi tõttu, mis oli huvitav kogemus. Igatahes, kui tulin Queenslandi, siis maabusin sügavasse metsa farmi, kus puudus igasugune kontakt kellegagi (mingit levi mobiilil ega head internetti, nende inimeste sisene internet oli nii aeglane, et ma isegi ei vaevunud midagi tegema sellega). Nädal aega pidin elama ühes väikses karavanis, mis oli väga tolmune ja must, pime ja mitte üldse mugav, õhtul puhus külm vahel sisse ning lukud olid katki akendel, selline vanem karavan, kui ette kujutada võid. Pesemise võimalused olid välised, nii ka tualett. Ämbriga tõid sooja vee peamajast ning pesid sellega end elektrilise dušiga väikses kabiinis, kus õhtul olles puudus isegi elektriline tuli, valgust sai taskulambi või küünaldega. Hommikused varajased ärkamised iga päev (6.40) ning need pikad väsitavad päevad, mäletan et esimene õhtu nutsin peaaegu, et end magama ning mõtlesin endamisi, et miks küll Jumal mind karistab, tundsin et see oli nii hull kogemus tollal. Elasin tõesti nagu vanal ajal, hoides kokku elektrit ja vett. Nädala pärast tuli uus Prantslasest abistaja farmi ja siis läksid asjad paremaks, kolisime temaga uute magamis kohta, suurde vanasse bussi. Peale seda mõni päev hiljem liitus meiega Sakslane. Olukorrad võtsid uusi pöördeid, leidsin et asjad polnudki nii hullud, kui nad algul tundusid. Seda kõike olen õppinud siin olles aru saama, et kõik on kinni ikka meie mõtlemises ja kuidas me asju ette kujutame :D Kõige naljakam selle juures ongi see, et mulle lõpuks meeldis seal ja kõik mis tundus üle mõistuse alguses, polnudki nii hull. Kuid see, kuhu ma jõuda tahan on, et need inimesed olid kristlased ja nad tegid iga teisipäev piibliõpet, kus ma ka ise osalesin, selle kaudu kohtasin Anitat, kelle juures praegu viibin. Jumal on kuidagi oma käega väga juhatanud. Igatahes 22. september lõpetasin oma farmipäevad seal, kuhu alguses läksin. Anita kutsus mind enne seda ühele konverentsile, mis kujutas endast normaalset kristlase elu ehk evangeeliumi kuulutamist tänavatel ning inimeste tervenemist tänavatel, käte peale panemine või Jumala sõna jagamine. Võtsin väljakutse vastu ning läksime koos Anitaga tema farmist Brisbane (vahemaa umbes 2,5 tundi autoga) Glory City kirikusse. Seal osales mitmeid jutlustajad, kuid põhilisteks olid Todd White Ameerikast ning Katherine Ruonala Brisbanest (Katherine mees on muide pärit Soomest ja abiellus siin Austraalias), kes ise on pastor selles nimetatud kirikus (http://www.glorycitychurch.com.au/ ). See konverents tõi mind lähemale usule, milles tahan edasi käia ja areneda. Peale seda pöördusime tagasi koju, uute kohta, sest olin oma eelmise farmiga lõpetanud. Meil oli väike vahepaus 3. päevaks, et minna uuele konverentsile, mis oligi nüüd hiljuti paar päeva tagasi. See oli lihtsalt VÕIMAS, ma ei oska seda sõnadega kirjeldadagi, kui kõvasti ja julgustavalt mu hing üles tõstetud sai. Seal jutlustasidd väga ägedad Jumala mehed nagu: Che Ahn, Chuck Pierce ja Shawn Bolz. Neil kõigil oli väga unikaalne sõnum ja mõte. Chuck rääkis tulevastest aegadest ja et taevad on rohkem avatud, kui kunagi varem, palju ägedad asju hakkab juhtuma siin maailmas jne. Ta on saanud palju ilmutusi Jumalalt, mis hakkab sündima tulevikus. Seal olles, ma tundsin, kuidas Jumal liikus võimsalt, terve atmosfäär oli muudetud kõrgemale levelile. Need konverentsid olid täielikult Jumalast juhitud, tunnen et pidingi just seal olema ja sellel hetkel. Jumal on mind juhtinud kõvasti prohvetlikule liikumisele, sest tunnen, et ta on mind kutsunud selles kutsumises, isegi kui ma veel ei mõista seda ise täielikult. Sain Che Ahn kätt isegi suruda, mitte et ma ülistaks teda, aga tõesti tal on nii ilus Isa süda ja olemus, mis mulle nii meeldib :)
Järjest olen aru saamas, et asjad peavadki ju nii olema täpselt nagu nad on. Olen lähemal oma Isale ja tahan temaga suhet, tahan temaga rääkida ja talle jagada, mis südamel. Ma saan lõpuks täiesti sinust aru, kui ütled, et otsid teda aina rohkem ja tahad veeta aega Tema ligiolus, kes on sinu Lohutaja, julgustaja, rõõmustaja ja su kallis armastav Isa. Nii hea on kogeda tema armastust.  
Peab tunnistama, et palve elu on suhteliselt kurvas seisus ja piibli lugemine, aga peale neid konverentse olen hakkanud mõistma Teda. Asi ju polegi selles, kui patused me oleme või mida me teeme, see ei määra meie olemust, meie olemust määrab Tema arm ja armastus meisse, Taevane Isa ju armastab meid nii väga ja igatseb olla meiega osaduses. Igatseb käia meiega koos iga päev, et valaksime oma südame välja, mida tunneme sees. Patt lihtsalt lükkab meid eemale Temast, kuid õnneks ei muuda see kunagi Tema suhtumist meisse, armastus on ikka sama ja see jääb samaks.

Isegi kui tunnen, et tahan koju tulla, ei tule see arvesse, sest tunnen, et Jumal teeb minus tööd ja see töö võtab veel aega. Minu hing alles hakkas paranema nüüd peale kõike seda 7. aastat, mil olen olnud kristlane, olen lõpuks lasknud Tal tulla mu südamele aina lähemale. Ta ei ole lõpetanud minuga, nii palju on veel teha. Edasised plaanid on, et lähen sinna kirikusse Glory City, pikendan oma viisat ja hakkan elama normaalset kristlase elu, milleks on Jumala rääkimine teistele, nende õnnistamine avalikult ja prohveti annis liikumine. Andku Jumal mulle armu, et käiksin selles kutsumises. Isegi kui asjad ei lähe nii nagu plaanin, siis pole hullu ju, sest tean, kus on minu lootus ja kes on mu Isa, Tema on Kuningas kuningate üle.

Roomlastele 8:19 Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. See on mind viimasel ajal täiega jällitanud, sest Loodu ise tõesti ootab lapsi, kes tema nimel välja astuksid näidates armastust teistele. Mu aasta Austraalias on peaaegu, et juba lõppemas, olen selle ajaga nii palju kasvanud, palju tugevamaks, julgemaks ja vaimsemaks. Midagi head on toimumas. "

Taotlesin just täna oma uut viisat ja loodetavasti on see käes mul juba nädala pärast, sest järgmine nädal on mu viisa läbi, mis annab märku, et olen olnud Austraalias nüüdseks AASTA.

Kalli ja õnnistusi.