Käisin eile tööl asenduskodus ja olin seal kasvataja, mis oli vahva.
Seal olid nii toredad lapsed ja nendega oli üpris kerge suhelda, mõned on ka raskemad lapsed (autistlike joontega või füüsilise/vaimse puudega).
Seega mul on 2 töökohta enne ära minekut. Nädala sees olen lasteaia õpetaja ja nädalavahetusel kasvataja.
Viisa on mul käes ja piletid ostetud, samuti ka hambad kontrollitud enne reisi, õnneks ei olnud ühtegi hambaauku selle 4. aasta jooksul-jeeesh.
Praegu ma veel ei maini, kuhu lähen, aga varsti saate teada :)
Friday, September 5, 2014
Igatsus teeb vahel kurvaks.
Täna oli siis minu ametlik ära saatmise pidu, rahvast tuli umbes 28. inimest kokku, mida on üpris palju. Nii tore, et teid kõiki nii palju oli ja et olete mind alati ikka meeles pidanud, no matter what.
Isegi kui su ümber on nii palju inimesi ja rõõmsaid ilmeid, sooje kallistusi ja häid soove, siis ikka on midagi nagu puudu. Nagu igatseks kedagi nii väga, kes on teisel pool maakera, nagu igatseks oma lemmikut kaisukaru või kuumas kõrbes külma vett. Ja isegi kui ma seda kõike igatsen, siis mitte miski ei täida seda tühjust hinges, isegi kui kõik on su ümber ja nad on olemas su kõrval.
Seda igatsust ei saa mitte miski muu leevendada, kui Jumala ligiolu, Tema turvatunne või kindel Sõna ja kalju. Ma vahel ei mõista, kuidas inimesed saavad olla üldse ilma usuta, ilma et nad üldse ei usu.
Kas nad siis ei igatse midagi nii suurt ja võimast, et neile piisab ainult lihalikust lähedusest ja olemusest. Oma suured unistused ja väljakutsed. Kas nad ei igatse enamat, suuremat, paremat ja sügavamat. Miks see igatsus teeb ainult minu hinge tühjaks, üksikuks ja nii raskeks.
Ju siis, ah ma ei tea ise ka sellele vastust, tean vaid seda, et mu hing igatseb nii palju enamat.
Näha imesid, tegusid ja suuri asju juhtumas. Äkki, äkki kunagi juhtub ja saab tulema midagi vinget, eks näeb.
Praeguseks peaks nüüd minema ära sleepy, seda näitab ka mu punane tuluke, et aku saab tühjaks.
Ja võib-olla ongi targem minna sooja teki alla, panna oma pea padjale, mis mu mõtted endasse võtavad, panna oma käed palvesse ja öelda tänusõnad tänasele päevale.
Aitäh, et elan ja olen elus. Elu on imetlusväärne ja selles elada on ime.
Iga su päev on üks ime, sest kuskil seal Ukrainas surevad inimesed ilma põhjuseta ja nemad tahaks olla sinu nahas praegu, kui sa asetad oma pea turvalises kohas, ilma et peaksid kartma oma elu pärast.
Kurvaks teevad need sõjad, oh jah.
Tänu, et elan.
Isegi kui su ümber on nii palju inimesi ja rõõmsaid ilmeid, sooje kallistusi ja häid soove, siis ikka on midagi nagu puudu. Nagu igatseks kedagi nii väga, kes on teisel pool maakera, nagu igatseks oma lemmikut kaisukaru või kuumas kõrbes külma vett. Ja isegi kui ma seda kõike igatsen, siis mitte miski ei täida seda tühjust hinges, isegi kui kõik on su ümber ja nad on olemas su kõrval.
Seda igatsust ei saa mitte miski muu leevendada, kui Jumala ligiolu, Tema turvatunne või kindel Sõna ja kalju. Ma vahel ei mõista, kuidas inimesed saavad olla üldse ilma usuta, ilma et nad üldse ei usu.
Kas nad siis ei igatse midagi nii suurt ja võimast, et neile piisab ainult lihalikust lähedusest ja olemusest. Oma suured unistused ja väljakutsed. Kas nad ei igatse enamat, suuremat, paremat ja sügavamat. Miks see igatsus teeb ainult minu hinge tühjaks, üksikuks ja nii raskeks.
Ju siis, ah ma ei tea ise ka sellele vastust, tean vaid seda, et mu hing igatseb nii palju enamat.
Näha imesid, tegusid ja suuri asju juhtumas. Äkki, äkki kunagi juhtub ja saab tulema midagi vinget, eks näeb.
Praeguseks peaks nüüd minema ära sleepy, seda näitab ka mu punane tuluke, et aku saab tühjaks.
Ja võib-olla ongi targem minna sooja teki alla, panna oma pea padjale, mis mu mõtted endasse võtavad, panna oma käed palvesse ja öelda tänusõnad tänasele päevale.
Aitäh, et elan ja olen elus. Elu on imetlusväärne ja selles elada on ime.
Iga su päev on üks ime, sest kuskil seal Ukrainas surevad inimesed ilma põhjuseta ja nemad tahaks olla sinu nahas praegu, kui sa asetad oma pea turvalises kohas, ilma et peaksid kartma oma elu pärast.
Kurvaks teevad need sõjad, oh jah.
Tänu, et elan.
Tuesday, September 2, 2014
Mäletate, siin vahepeal oli suvi täitsa ju :D
Suvised mälestused ikka veel mõlguvad peas,
leida üles mõned päikselised read.
Supeldes vees, karjäärides,
nautides ilmasid, päikesekreemi määrides.
Nüüd see kõik tundub nii kaugel,
meenutades mälestusi, pisar laugel.
Video on 5+
Mõnus lendamine, julge tüüp ikka.
Tahaks ka, kuigi ma pole päris kindel oma julguses, sest see tundub kõik ju nii crazy :D
Subscribe to:
Posts (Atom)