Olen olnud siin Newcastle lähedal farnis nüüdseks juba 3. nädalat, pere on tore, võtavad vahel mind ka kaasa reisile, kui kuskile on minek.
Ütleme nii, et olen leidnud oma unistuste töö, aga palka ei saa, ainult  100. dollarit nädalas ning kahjuks ei saa viisa päevi ka kirja, mis on eriti jama, kuid kogemused mida omandan siin on rohkem väärt kui see suur raha.

Lõunane uinak.

Mõtlen, et elu on ikka vahel nii ebaaus - leiad parima töö, aga  ei teeni miljoneid või leiad töö, mida peaaegu et vihkad, kuid saad hästi palka.
Minu tööks on hobuste söötmine (2x päevas) ja nendega sõitmine. See on mega suur farm, aga ainult 3. hobust, 2.koera ja 2. inimest. Nädal aega tagasi liitus minuga tüdruk Saksamaalt, käime temaga koos nüüd ratsutamas pea iga päev metsas, järve ääres või lihtsalt kondamas orgudes, kuhu iganes jalad või hobused viivad :P
Kavatsen olla siin kuni augusti pooleni ja siis üritan leida kiiresti uue farmi, kus saan oma viimase kuu ära teha, sest oktoobri keskel peaksin juba kodu poole vaatama. Ütlen nii palju, et hing ei taha veel tulla koju ja arvatavasti jään võimalusel siiski veel aastaks siia.
Muide ilm on siin nagu Eesti külm suvi ehk siis palju vihma, vähe päikest ning öösel võib olla 0. kraadi, aga päeval lausa 15-20 kraadi. Siit eemal, kus ma elan praegu on umbes tunni kaugusel lumi, mis on minu jaoks väga üllatav juhus, sest arvasin kogu aeg Eestis elades, et Aussis on alati soe ja troopiline :)

Aeg sõitma minna.

Järve ääres.

Merii.

See vaade tegi rõõmsaks :) 

Käisin klubis naba näitamas nende tšikkidega.

Aga tegelikult tahtsin rohkem jagada sellest, kui et käisin Melbourne klubis naba näitamas, kus pidasin vastu lausa 2. ööd/14. tundi ning kus tantsisin oma jalad nii valusaks, et pidin sokkides lõpuks olema, mis oli üpris koomiline.
Aga tegelt on jutu iva, et see parempoolne tüdruk on Gizelle, kes tiris mu klubisse ja võttis mu lahkelt oma koju vastu pärast seda, kui tulin farmist tagasi linna. Gizelliga kohtusin juhuslikult Melbourne rongijaama vetsus, kus mul oli vaba aega enne rongile minekut ja tal enne oma lendu. Tegin temaga tutvust ja ütlesin, et võiks minna koos sööma ja juttu rääkida, nii see juhtuski, et peale 2-te tundi olime head sõbrad. Mainisin nii mööda minnes, et kui satun linna, siis külastan teda, millega ta oli lahkelt nõus. Tuli välja , et peale 1.5 kuud oligi mul linnas ööbimist vaja enne uute farmi minekut. Tema pere võttis mind oma majja lahkelt vastu, kus viibisin lausa 4. päeva. Peale seda läksin farmi, kus olen olnud nüüdseks juba 2. nädalat, küll see aeg siin on ikka kiiresti möödunud. Meil on Gizelliga üpris palju ühiseid jooni nagu näiteks, ta ei joo alkoholi ning usub Jumalat nagu mina, samuti meeldib talle tantsida ja reisida, samuti on tema südames lapsed, mis on üks põhjusest, et ta tahab tulevikus luua oma kooli Aafrikas, kus lapsed saaks käia. Oh neid väikseid inimesi, aga suuri südameid, mis on täis kutsumisi, õnnistusi ja kaastunnet. Kalliiiii