I want to say thank you

Tsau.


Teate, ma kolin jälle uuesti. Tänasest kolin siis Lasnamäele Eva juurde, üks hästi tore neiu.


Tulin laeva pealt ära, sest suveleping sai läbi ja nüüd töötan ainult haiglas, mis on raske, sest ühe palgaga üksiku naisena on raske. Murran läbi, ei anna alla. Natukene veel vabadust ja siis otsin jälle ühe teise töö juurde.


Ja kõige suurem uudis on see, et lähen 3. päeva pärast New Yorki, dream come true. Olen sellest nii kaua unistanud, et vahel oli tunne nagu seda oli võimatu teostada. Ma lähen, lähen. Jeee


Teie armas Regiina.

If I just believe it, I believe I can get it.

Hey.

Asjad on pakitud, et merele minna toole 2. nadalaks.
Minu elust siis luhidalt ja konkreetselt.

Ma ei maletagi nuud, millal ma tulin tagasi Aussist, aga see oli vist 1. marts.
Tulles Eesti, mul ei olnud muud kui lootus Germani juurde saada ooks.
Mul ei olnud kohta, kuhu jaada, seega olukorra tottu otsustasin jaada Viljandi ja elada
kiriku porandal, kuniks asjad end ise ara lahendavad. Tundsin tihti tundeid, mis utlesid, et
asjad ei ole nii hullud ja tegelikult polnudki. Kaisin selle uhe kuu jooksul koik oma nagemata
sobrad labi Tartus, Tallinnas, Viljandis, Turil ja Paides. Koik votsid mind vastu roomu ja
headusega, mis tegi kohanemise natukenegi kergemaks.

Selle terve kuuga asjad loksusidki kuidagi vaga paika. Sobranna pakkus juba
aprillis enda juurde elama tulla Tallinnasse. Kandideerisin ainult kahele kohale,
millest molemale ka sain. Tootan nuud lastehaiglas noorsootootajana ning
Rootsi laeval klienditeenindajana.  Olen nuudseks nendel molemal kohal
tootanud 2. kuud ja kolmas hakkab minema. Tore on kaia tool ja mitte oppida
mingit aegagi. Selline ongi minu elu ja seiklused, aitah et oled siin ja ikka veeel loed mu blogisi.
Olen ikka upris kehv blogija, kuid tegelikult on olnud keerulisi aegu ja kiire samuti.
Ja nagu aru saite, siis mu arvuti ei tunnusta tapi tahti.

Ostsin uue arvuti MacBook Pro, see on olnud minu unistus umbes kumme aastat.
Moraal siit, kunagi pole hilja oma unistusi taita.

Olen nuud tats aus, et kohanemine siin on isegi natuke raskem, kui ma arvasin. Tunnen nagu olen
oma sobrad kaotanud ja pean kuidagi nagu voitlema, et neid tagasi saata voi voita inimesi. Koik on
oma eludega edasi liikunud ja mina olen siin, uritan moista, mis toimub.
Eile vaatasin pilte ja motlesin, et akki peaks hoops pileti broneerima ja
tagasi Australia poole minema, kuid onneks sudames utlev haal ei luba seda.

Kallis on see eluke.

Tsauki.

Varsti kirjutan, kuidas mul laheb.
Kuid praeguseks kuulan seda laulu.

Basically my last picture in Australia.

I am in Estonia, jeii. It´s so coold here.

May God bless you all in Estonia.

PSSSsss: I lovce those people and dogs.

Will miss them a lot.

I have been so blessed beyond the measure.

Two pictures from my PNG outreach.

All glory to God, that I had change to go to missions.

Everything that hurts, is better to give away, because God knows that we hurt sometimes.

Sometimes things take place in this life and often we  don´t know why.
I got the most saddest news in this world, my dearest uncle died.
I feel to have a brake from internet and from the world for awhile.

I write it here, to give him honour. He was the best excample of a man, father, grandfather, friend. I loved him so much and my heart wants to break. But I know, that God is still good. I will not put a blame on anybody. Just wanted to let you know, that I also hurt sometimes and sometimes it´s hard to make life in this life. The men, I will remember whole my life. His kindness will carry to generations and one day I will see him in heaven. Bless you.

Keep me in your prayers and my brother.

Love.