Sellest on täpselt kolm nädalat möödas, kui kolisin uute kohta (Shailer Park-Brisbane).
Kolimise alguses oli üpris nadine mu seis, mu pangakontol oli 0 dollarit ja oleksin jäänud bensiinijaamas võlgu lausa 20. dollarit, kui üks mees poleks mu eest maksnud.
Mu raha 100. dollarit ei tulnud üle, kui alles järgmine päev, mis pani mind väga huvitavasse olukorda. Uue koha sain läbi kiriku, meil oli kirikus väike kokku saamine, kus jagasin oma elukest, et pean välja kolima nädala pärast, mille peale üks naine ütles, et on nõus mind võtma enda juurde, mis on nüüdseks minu koduke. On olnud väga raskeid aegu ja sellepärast polegi väga tahtnud oma elu jagada siin, et teid kurvaks teha, niigi kõigil ju omad elud elada ja pole mõtet juurde lisada stressi.
Pärast uute kohta saabumist esimesel nädalal olin paar päeva haige ja ei suutnud eriti midagi teha, sain ainult sellest nädalast kaks päeva jagada CV-sid välja. Nädala lõpus laupäeval oli mul juba proovipäev ühes söögikohas ettekandjana, aga kahjuks ei kuulnud mingit tagasisidet peale seda päeva. Teisel nädalal olin rohkem aktiivne ja käisin, et peaaegu iga päev välja jagamas resümeesid, mille tagajärjel sain lõpuks uue intervjuu ja proovipäeva teises söögikohas. Ja wola nüüd ma töötangi seal kui burritode tegijana juba nädal aega. Koha nimi on Zambrero (Mehhiko söögikoht), mis asub väga ilusas kaubanduskeskuses Garden City. Praegu saan küll ainult 10-15. tundi nädalas, aga teen kõik selleks, et saada ikka rohkem.
Ma pole oma elus vist kunagi nii õnnetu ja ebakindel olnud, kui see aeg siin Austraalias. Olgem ausad, et kui sul pole raha ja sa oled 25. aastane neiu, siis see tõmbab ikka päris maha identiteedi. Sellistes olukordades tihti iseseisvus haitub ja hirm võtab võimust, mille peale võid leida end mitmeid kordi halamise teekonnalt ja seda ma kohe kindlasti ka leidsin supeldes mudas.
Mul pole olnud 4. kuud korralikku/kindlat tööd ega kindlust siin elamiseks, olen selle aja jooksul 4. korda kolinud, et leida tööd kuskiltki. Ma küsin endalt tihti, kuidas ma küll hakkama olen saanud siin olles ja vastuseks saan alati- Jumala arm.
Ma olen nii tänulik, et mul on töö nüüdseks ja ma saan lõpuks selle nädala lõpus palka, et maksta üüri. Tunda enda kätes iseseisvust ja teada, et kõik läheb paremaks.
Kui keegi oleks mulle öelnud, et mu elu saab olema selline Austraalias, siis poleks ma siia kindlasti tulnud, aga võib-olla see ongi hoopis õnnistus, et keegi ei öelnud seda, muidu ma ju ei kirjutaks seda blogi siin sellisel viisil, nende tunnete ja emotsioonidega.
Never give up !!!
Kallliii.
1 comment:
Sa oled nii armas mu kallis Reku !
Nii siiras, nii aus, nii südamlik !
Mõtle sellele, et ükskõik kus sa ka poleks tuleb alati ette olukordi, milleks me pole valmistunud..mille peale me pole isegi mõelda osanud. Iga me elu etapp, iga päev ja tunnike on Jumala kätes. Tema teab kõike, miks peab just sedasi olema. Ja kui me usaldame on Taevast Isa, ta kannab meid neist olukordadest läbi.
Pole vahet kui vana sa oled praegu, lihtsalt naudi seda hetke mis sul on. Mitte kunagi ei tule see enam tagasi...Samuti täna Jumalat ka raskuste eest. Seda pole kerge ja hea teha, aga kiitus ja tänu vallandab suured õnnistused. Ja läbi raskuste me muutume ainult tugevamaks... Ma räägin seda hetkel ka iseendale. :) (Sest olen samuti nii väsinud ja igatseksin puhkust nii väga, aga seda pole kuskilt võtta :) Päris mitmel viimasel päeval tunnen, et olen olnud negatiivne..aga see ei aita ega vii lahenduseni.
Mäletan üht päevasõna raamatut, see kandis nime "Päike ja vihm taevast". Jumal annab nii päikest kui ka vihma. Aga Jumal on tõotanud, et ta ei jäta meid mitte kunagi...isegi kui meie Teda vahel jätame.
Saadan sulle suured kallistused ja rohkesti armastust.
Jumal on valmistanud Sulle imelise teekonna, käi seda mööda ja täna Teda :)
Sa oled nii armas, kallis ja eriline ja mulle meeldib alati Sinu seiklusi lugeda !
Suur süda SUlle !
Post a Comment