Farmi elu.

Olen olnud siin farmis nüüd üle ühe kuu ja sain töötunde kokku eelmine kuu 165.
Homme on ikka kõige jubedam ärkamine, sest pean juba neljast hommikul tööl olema ja ärkama kolmest. Ma pole üldse hommiku inimene.
Ma teen neid tööpäevi siin, et saada oma teise aasta viisa kätte ning mul on jäänud põhimõtteliselt teha veel 1,5 kuud, siis on sellega ühel pool arvatavasti. Õues on mega külm, sest siin on talv praegu, peab kandma talveriideid. Mütsid, sallid ja kindad meenutavad küll mulle Eesti talve, brrr.
Vabadel päevadel ei tee ma väga midagi, kui käin jalutamas farmi ümbruses, teen koeraga selfisid ja vaatan telkut vahel mägin kitarri ja koristan :D Võiks öelda, et farmis elamine pole üldse nii huvitav, suht igav tegelt, mitte midagi pole teha ega kuhugile minna. Lähim pood on 15. minuti kaugusel autoga sõites, jala minnes oleks see tund aega kindlasti. Vahel on tunne, et oled keset kõrbe, ei midagi ega kedagi. Kirikus pole ka enam käinud juba kuu aega, mis teeb kurvaks, tahaks ju nii väga suhelda kristlastega, aga noh mis teha, kui pole ühist autot ja meie maja poiss pole väga huvitatud sellest, et mind teenistusele viia ja tagasi tuua. Oleks mul vaid rataski, jalad on, aga nii hea jooksja ma ka pole :P
Vahepeal tegin siin väga suure vea, mis oleks peaaegu, et mu töökoha maksnud, nimelt ajasin kaks karja omavahel sassi, ehk siis kahest 300-st karjast sai 600-ne kari ning peale seda järgmine hommik oli 4. inimest karju tagasi sorteerimas, mis maksis neile palju aega ja raha. Vigadest õpitakse ja tundub, et ma oskan teha kuidagi neid kõige suuremaid ja lollemaid vigu. Siin töötades on olnud kergeid ja raskeid aegu, eelmine kuu näiteks nutsin peaaegu, et igal oma vabal päeval ning vahelgi töötades. Olen mitu korda mõelnud mõtteid, et lihtsalt lahkun töölt ja ei vaata tagasi ka, aga kuidagi miski hoiab kinni. võib-olla see et pean oma elu õppima elama, ei saa ju iga asja pärast ära joosta või iga nõrkuse pärast alla anda, peab võitlema, kuidas me muidu tugevaks saame, kui mitte võideldes. Olen õppinud elu võtma siin reaalsemalt, kui kunagi varem, enam nagu pole pilve peal, olen kahe jalaga maa peal ja see siin on reaalne iga päeva elu, mida elan nii nagu elan, vahel naerdes ja õnnelik olles, vahel nuttes ning masenduses olles. Mul on elult veel ikka nii palju õppida, ma tean seda, et oskan olla kannatlik ja kannatamatu, tean seda et olen hakanud rohkem enda peale lootma, kui teistele. Olen õppinud tegema julgemaid samme ja ma seisan enda eest, isegi kui ma lähen kõigiga tülli, aga seisan.

Cheers, ma tean, et teil on seal oma elu ja nii, aga sõbrad ma tõesti mõtlen teie peale, mõtlen, et miks te küll ei kirjuta mulle, võiks ju, küll oleks vahva lugeda teie elu ja teada, et teiega on ikka kõik korras. Sõbrad, ma tõesti igatsen teid ja ma tänan, et olete sellel teekonnal minuga, mõni lugedes neid postitusi või hoides palves mind. Olete kallid mulle ja kui ma selle kõik siin ükskord ära teen vahet pole kas rahaga või pankrotis olles, siis ma luban, et Eestisse tulles kohtuda uue inimesega, rõõmsa ja armsa Regiinaga.

Nüüd pean minema ruttu tuttu.
Loodan, et Kadri sai nüüd oma huivtava postituse ;)

Kalli (pisar). Tsauki.

Kohtuge Sheviga, kes on minu truu sõber :)

Siin ümbruses on palju ilusaid ja lagunenuid maju

Kummikuid peab kogu aeg kandma, sest siin on nii mudane, no ja see on ju farm :D