Mu silmad igatsevad näha su armu ja palet.
Igatsevad näha tõusvat päikest ja loodu ärkamist.
Mu sammud igatsevad su sügavat ja rahu merd.
Igatsevad sooja ja pehmet liiva.
Mu käed igatsevad teha head ja anda kallistusi.
Mu sõnad igatsevad tõsta üles inimesi, hetki.
Mu suu igatseb rääkida välja julgustavaid sõnu ja mõtteid.
Meis elab hing, vaim ja keha, kes soovib head teha.
Kui meil on kõik elus olemas, miks meil siis ikka on puudu millestki/kellestki.
Võib-olla polegi asjad need, mis meid täidavad vaid midagi rohkemat, sügavamat.
Mida sinu hing ja süda igatseb? Kõik on mööduv, mälestused haituvad, mõtted hääbuvad, aga Loodu sõna jääb. Igatsus leevendab valu, kuid ei võta seda ära. Vabaduse võlu on olla vaba, mitte seotud. Asjad, inimesed seovad ja seepärast ongi vahel raske liikuda edasi elus sinna, kuhu süda igatseb, kuigi hing võib jätkuvalt karta.
Oma kartuste/hirmude tõttu jääb kogenemata see hea, mis on ees.
Usun suures lootuses, et sinu elus tuleb aeg vihma jaoks, kus su hing saab jälle kosutust ja jõudu edasi liikumiseks. Kui minu jaoks on kõik võimatu, siis Jumala jaoks on kõik võimalik.
Tema teab, mida me vajame, Tema trooni ees leia vabadus, sidumatus kõigest - vabadus.
No comments:
Post a Comment