"Siis palus üks naine: Kõnele meile Rõõmust ja Kurbusest.

Ning ta vastas:

Teie rõõm on teie kurbus ilma maskita.

Ja seesmine kaev, millest kerkib teie naer, on tihtigi olnud tulvil teie pisaraist.

Või kuidas teisiti saakski see olla?

Mida sügavamaks uuristab kurbus teie olemuse, seda rohkem rõõmu sinna mahub.

Kas pole mitte kruus, mis hoiab teie veini, seesama, mis põles pottsepa ahjus?

Ja kas pole mitte flööt, mis trööstib teie meeli, just seesama puu, millesse noateraga auke uuristati?

Kui olete rõõmsad, vaadake sügavale oma südamesse ja te näete, et nutate nimelt sellepärast, mis teid enne vaimustas.

Mõned teist ütlevad: Rõõm on suurem kui kurbus, ja teised vastavad: Ei, kurbus on suurem.

Aga mina ütlen teile, et nad on lahutamatud.

Üheskoos saabuvad nad, ja kui üks istub koos teiegaa laua ääres, siis pidage meeles, et teine samal ajal on uinumas teie voodis.

Tõesti,  tõesti, te kõigute otsekui kaalud oma kurbuse ja rõõmu vahel.

Ainult siis, kui olete tühi, seisatute te tasakaalus.“ (Kahlil Gibran:“Prohvet“)