Ema ja isa, mu hing on kurb, kuid samas õnnelik, sest kõik on lõpuks ju hästi.

Siin ma siis olen ja istun unetuna arvuti taga, mis on mu mõtete pagasiks.

Vaikselt vaadates neid jõulukaunistusi ja Janno tehtud pipargoogi majakest. Vaadates lauda, kus just mängisime kaarte ja istudes diivanil, kus Andra, meie uus tüdruk vastu haugub endast vanemale isikule. Mõeldes möödunuile, mis ma täna tegin ja mõeldes, et vahel ma nagu oskan kirjutada ja endast anda nii palju ja samas olla nii vaikne ning endasse sulgenud, nagu me kõik siin nelja seina vahel. Siin 4-ja seina vahel on nii kurbi kui rõõmsaid hetki, nii karjumisi kui eksimusi, valu, närvitsemist. Need tundelised hetked, mis jäävad kuidagi soiku siin, kus me oleme kui iseenda vangid oma andestamatuse, hoolimatuse ja maha jäätuse pärast. Nagu me hinged karjuks korralikke emade ja hoolivate isade pärast, selle armastuse ilma jäämise tõttu ja nagu pole me olnud piisavalt väärilised, et saada head perekonda. Neid lugusid on kuidagi nii palju, kas pole? Emad ilma abikaasadeta, lapsed ilma vanemateta, inimesed ilma turvatundeta, koduteta. Ja nii me ehime end seintega ja ületame, tunnetame oma piire, kuhu see või too viib. Mis meist endist üldse saab, kas me teeme paremaid valikuid või käime oma vanemate jälgedes. Kuhu võib viia meie eluke, äkki sinna tagasi, kust tulime, perekonnast, kelle jaoks oli miski muu tähtsam kui just see hetk, mil su käte vahel on lapsuke. Ja kes garanteerib, et see ei juhtu nii, sest noh me oleme suht messed up, kes rohkem, kes vähem. Ja teisalt ometigi tundume me ju nii tugevad, ise saame hakkama, jõuame kaugele, suudame olla ja teha suuri tegusid. Nagu tõe rääkimine, samas mingist küljest endale valetamine. On edukaid ja on edutuid. Ega elul polegi seda kuldset reeglit elamiseks, et ükskord järsku on kõik korras või saab tulevikus korda. Ja nüüd me oleme suured inimesed, teeme ise oma valikud ja käigus, sülitades kui vastutuult ja möeldes sellele, et kes enam mäletab ju seda aega, kui vanus oli kõigest 4 ja enam ei kandnud meid ema käed ega kiigutanud magama meid isa süli. Nüüd suurtena tundub kõik kuidagi parem, kuid ikka veel mitte turvaline. Nagu turvalisus kadus õhku, siis kui meil oli seda kõige rohkem vaja. Meie hinged ikka veel otsivad kohta, kuhu kuuluda ja kes meist hooliks, nii nagu oleme, oma katkise olekuga, emotsioonide ja kartustega. Igal asjal on hind võib kõlada selles tekstis kui valatud salv haavadele või on see hoopis üks sõnakõlks. Aga kes siis maksab kinni kõik selle kalli hinna ja kui paljuks läheb see meile maksma? Võib-olla, et mõnele ülikooli, teisele vangi, kolmandale sõltuvuse, neljandale psüühikahäired, viiendale mitmed lapsed, kes ei saa armastust oma emalt, kuuendale surma ja nii see ring edasi läheb. Aga samas polegi ju see kõik nii okkaline ja kurb, mõni juhtum võib lõppeda isegi väga hästi, kuid jah kalli hinna ja eneseotsimisega, oma väärtuste muutmistega. Sellel on kuidagi naeruväärselt väga kõrge hind, murtud ja ekslevad hinged, kes üritavad parandada sildu katkiseid, millest nad kunagi üle peavad minema. Ja noh jõulud meile on siiski tore aeg, mõni saadab kaarti, teine sponsoreerib rahaliste kingitustega, tuuakse toitu kalleid, ehitakse kuuski, aga keegi ei kingi seda armastust, ei turvatunnet või mis. Samas peab tõdema, et on ka mõned toetajad, kes tõesti hoolivad ja seda mitte ainult jõuludel, vot seda võib nimetada juba, et pärliks. See kõik on selline delikaatne sõnum ja kerge pole kirjutada asjadest, mille pead kui noppima kooriku alt lahti. Samas peab olema ju keegi, kes jagab selliseid asju, millest rääkida ei taheta. Eks ma olen siis see isik, kes seda on kõike kogenud ja üritan tuua välja tunded, mida tunnen, usun et võin siin ka teiste kohta paarid sõnad sekka öelda, ometigi elan ma ju selle keskel.

Siiralt mõtlen ja loodan, et sa kallis lugeja, ei näe siin üht haletsevat neidu vaid loodetavasti tugevat isiksust, kes üritab anda endast sõltumatult edasi tundeid, et rääkida sulle inimestest, kes on endasse sulgunud ja vahel ära tõugatud iseenda poolt, sest neid pole armastatud. Asi polegi selles, et nad polnud seda väärt, pigem selles, et nende tekitajate poolt on süvenenud haavad, mis pole paranenud.

Siin mu lugu ja mõttelõng lõppebki, sellisel kuidagi õnnetul viisil, kuid samas õnnelikkus tänutundes ,et koht on olemas, voodi on soe ja söök on alati laual. Jõulud on tulemas ka!

Igas halvas on midagi head ja igas heas, midagi halba, mille üle vinguda. Nii nagu on öeldud, käivad rõõm ja kurbus käsikäes, üks ei saa teiseta.

Armastusega oma hingele:)