jah minu kool on läbi, kõik on esitatud ja ühtegi võlga pole. Peaks ju ometigi olema kõige õnnelikum inimene, jeee. Aga no ei ole:(
Siuke kurb väsimus on peal, selline tüütu, nagu ajaks lapitsaga kärbseid taga.
Selline väike masendus, stress ja sada asja veel.
Kuulan jälle ühte ilusat laulukest, mis mu kõrvu rahustab ja hinge ka.
http://www.youtube.com/watch?v=aYiODmWEbsE Kunagi kuulasin seda päris mitu, mitu korda, nii et panin lausa kümneid kordi uuesti mängima ta. Ja nüüd olen avastanud end selle uudses lembuses.
Täna hommikul bussiga sõites nägin järjekordset kokkupõrget, kus kolm autot oli sodi. Ma ausalt ütlen, et Jumal tänatud, et keegi polnud vigastatud. Tõesti, suur tänu. Ei taha jälle lugeda kuskilt kurbi uudised, kus laps kaotas oma vanemad ja nii see väike lapsuke/lapsukesed jäävad ilma armastavate vanemateta, jäävad ihuüksi siia kurba maailma. Nende jaoks kurba. Hinged, kes ei leia kohta enam. Vot see on ju kurb ja see teeb kurvaks. Ekslevad hinged, kes ei leia rahu endas, pärast mitmeid aastaid. Võib-olla oli ka sellepärast see juhtum õudne, kui oled ise selles osalenud või kuuled oma sõprade sõbra surmast. Jube lihtsalt.

Ja muud ma ei palukski täna selleks päevaks, et hoidke neid teisi seal niikaua, kui selleks on võimalus. Milleks küll raisata oma tunde vaidlemisele, kui elu siin maa peal pole paradiis. Tuleb vastu pidada. Muud ma ei oskagi öelda.

Head kohvi ja pizzat:)

Ps: Minu hing hüüab tõe poole:)