Huvitav mõte mehelt, kes loobus rahast.

"Võtame näiteks klassikalise Ameerika äärelinna: inimesed ei tunne oma naabreid ja kõigil on oma autod, arvutid, televiisorid, muruniitjad, pesumasinad jne, nagu ka toiduvarud ja maalapp, kus saaks ise toitu kasvatada. Meil on kõik olemas, mida vaja, aga meid hoiab tagasi mitte reaalsus, vaid sissejuurdunud mõtteviis, dogmad.
Mis siis juhtuks, kui me räägiksime oma naabritega ja lepiksime kokku asjade jagamises – nagu meile õpetati lasteaias ja kirikus? Kui me saaksime aru, et võime jagada autosid, arvuteid, pesumasinaid, süüa koos lõunat jne, hoides niiviisi kokku kulusid ja ühtlasi säästaksime ka keskkonda ning boonusena tekiks meie üksildastele nägudele ka naeratus. Siis hakkasid linnad ja tehnoloogia meid teenima, mitte meie neid nagu praegu. Mis meid tagasi hoiab? Mitte reaalsus, mitte asjade nappus, vaid meie mõtlemine."

Kogu artikkel siin, kui huvitab:)