2 fakti, mida võiks teada minu töö kohta.

Esiteks pole meil laupäev ja pühapäev pirukaid. Ükskõik mitu korda sa sealt ukselävelt sisse astud  ja 10 korda küsid, ikkagi ei teki nad mitte kuidagi sinna. Kui kõik vanemad prouad küsivad nõutult, kus on saiad, vaadates ise pirukaleti poole,siis meie ikka viisakalt ja jälle vastame, et meil pole pirukaid nädalavahetusel. Mõni käib ühes päevas mitu korda, juhtub ka seda:D Ei need tõesti ei teki sinna isegi imeväel või taevast postiga. Ja ütlused nende üliviisakate klientide poolt, et kui teil pirukaid pole, siis miks te üldse seda maja lahti hoiate, tekitab minus küll üliviisakat vastust, et oleme pizza putka, mitte pirukate laada turg. Sai vist selgeks, et meil pole pirukaid L ja P. :D

Teiseks on kindel fakt, et iga kord, kui ma tööle lähen ja vaatan sahtleid, mida täita tuleks, siis haigutab mulle alati vastu see tühi sibula anum. Mis seal ikka, sibul letti ja koorimine ning hakkimine võib alata koos suure nutu plirinaga. Ükskõik, mis ma nende sibulate või nugadega ei teeks, töinan ma ikka ja alati oma silmavärvi ja silmad järveni ehk ainult paber ongi näos kinni.

Ilus järjekordne meeldiv päev oli täna Alexandraga. Ps: Sibula anuma tegin täna äärest-ääreni täis, lootes, et kolmapäeval tööle naasedes, ei peaks ma seda jälle täitma hakkama. Eks näis:D