Miskit siin maailmaas on puudu.
Mitte millestki pole kasu ja miski ei täida neid tühje hingi.
Nad kõnnivad kui jalutud, ometigi neil on jalad.
Nad nutavad kui õnnetud, kuid siiski pisarad puuduvad nende põsel.
Vaikinud on see maa, usklikud on muutunud ühiskonna sarnaseks.
Nad ei otsi enam, ei neil pole selleks jaksu, sest maailma rõõmud ja hüved on röövinud kõik igatsuse.