Kas teil pole vahel nii, et keegi teine elab teie unistusi, täidab teie unistusi ja pekki saab need unistused?
Kas teil pole vahel nii, et enam ei taha, ei ole vaja ja tuleb tunne peale, et vaimselt on ikka üpris ränk olla?
Kas teil pole vahel nii, et sõbrad on sõbrad ja te ei saa panna nende peale kõik seda koormat, mida tahaks?
Kas teil pole vahel nii, et te igatsete kedagi nii väga ja siis kui tuleb võimalus seda igatsust näha, siis te nagu enam ei tahagi?
Kas teil pole vahel nii, et inimesed on ülearu isekad kuid samas head?
Sellised tunded valdavad mind ja ma tahan, et need kõik kassid sõidaks ilusti seenele, sest ma ei taha nendest mitte ühtegi enam ja hoopis tekib suur soov elada praegu ja nüüd.

ja nüüd lasen ma selle kõik vetsupotist alla.

Läks-Bye-Bye-kohtume-kunagi-kanalisatsioonis:D