Ja vahel on tunne, et sa üritad ja üritad, annad endast kõik, aga vastu ei saa midagi.
Samas kõik, mis sa kogud endasse, see tuleb kõik kunagi välja.
MA tunnen tihti, et elu on kuidagi ebaõiglane, ma arvan kui mul poleks sellist arvamust, siis ei suudaks ma kaasa ka tunda inimeste kannatustele.
Vahel ma tunnen, et miks on mul nii vedanud ja samas pole ka.
Piisavalt on vedanud, et pakkuda teistele oma tuge, sest asjade väärtus pole sama, mis on tugev kallistus või mõistmine. Vahel tahaks ma sulgeda kinni oma silmi ja lennata taevas ja lihtsalt tunda, et maailm on täna parem ja läheb aina paremaks.
Kahjuks pean ma tõdema, et ta ei lähe paremaks vaid halvemaks/kurvemaks ja süngemaks.
Mehed peksavad kodus naisi, lapsed on hirmu all, noored 10-aastased poisid teevad tänavatel suitsu ja mõni peab oma mitmekordset pohmakat. Inimestel pole kodu ning narko äri käib igal pool, inimesed surevad selle all. Lihtsalt surevad! Vaesed inimesed, kes ei leia elust rahulolu, kes ei leia tuge ja väärtusi, miks elada. Need sõltuvused, mis hävitavad inimesi, see ahnus ja rikkus, mis sööbib hingesid. Ajab närvi ja kurjaks, teeb kurvaks ja tusaseks/paneb mõtlema ja kirjutama seda oma blogis.
Muidugi ei anna mina alla, miks peakski?
Aga samas on ka raske kinni hoida, kui see maailm ütleb, et kõik see nõmedus on normaalne siin.
Pekki kuhu oleme me jõudnud oma ühiskonnaga, Kuhu?
Nägemist.
1 comment:
Oeh. Tahaks nii õelda, et ei, sul ei ole õigus, aga on. See joomisekultuur siin on ka hullumeelne... Inimesed joovad nii palju ja raiskavad oma elu... Ja samas on meil võimalus olla nii paljude inimeste kõrval ja näha neid muutumas... kasvõi üks elu ja juba on maailm parem. Armastan sind pisike. oled imeline naine. (:
Post a Comment